14.aprill 2018  Ühed olulisimad väärtused on andestus ja lepituse otsimine. On igaühe võimalus olla suur. Mina olen selleks valmis, sest see ei ole küsimus erakonna tulevikust. See on küsimus Eesti tulevikust.

Austatud erakonnakaaslased, lugupeetud külalised, daamid ja härrad, head sõbrad!

Veidi enam kui aasta eest teie ees seistes ütlesin, et tänane päev on eriline. Mitte ainult minu, vaid meie kõigi - kogu erakonna jaoks. Ka täna, siin ja praegu ütlen samamoodi ning lisan - täna valitav juhatus viib Reformierakonna järgmise aasta valimistele ja on igaühe otsustada, milline meie koduerakond valimistele minnes on.

Viimane aasta on Reformierakonnale olnud edukas. Aasta esimeses pooles korrastasime erakonna toimimist ning arutasime üle-eestiliselt põhikirja muutmise üle. Tulemuseks haldusreformi ja Riigikogu valimisringkondasid arvestav juhtimisstruktuur, regionaalsete esindajate lisandumine juhatusse ja muuhulgas seegi, et enam ei ole kohustust peasekretäriga kaheaastast tähtajalist lepingut sõlmida kõigest sellest tulenevaga.

Kõige tähtsamad olid siiski kohalikud valimised. Varasuveks jõudsime veendumusele, et Reformierakond läheb valimistele Tugeva Eesti sõnumiga. See tähendab võrdseid võimalusi inimestele, tugevat majandust ja tagatud julgeolekut. Siinkohal eriline tänu Triin Junkurile, kes katuskampaaniat hästi ohjas, Anu Ilvesele pannkookide, Pille-Riin Aasale ja Heli Tederile bussituuri, Kontuurile loovlahenduste ning kõigile kampaaniaosalistele suurepärase töö eest. See kõik kulmineerus tänu meie kohalikele liidritele ja abilistele läbi aegade parima tulemusega kohalikel valimistel. Aitäh teile! Kanepi mehed tegid oma vägeva kampaania ja sellele järgnenud julgete otsustega lausa nii võimsa tulemuse, et on oma uue valla vapiga tänaseks ületanud rahvusvahelise meediakünnise. Edu mehed, vingelt panete. Loogilise arenguna on meie toetus kasvanud aastaga üle kümne protsendi, ulatuses viimastes küsitlustes lausa 34 protsendini.

Aga nii viimaste kuude kõrge reiting kui kohalikud valimised on praeguseks juba tahavaatepeegel, kust oma saba imetlema jäädes teelt välja kihutame. Eesti ootab Reformierakonna uut tulemist. Ootab seda, et segadused ja otsustamatus Eesti juhtimisel lõpeks. Ootab seda, et Reformierakond oleks ühtne ja tugev. Et erakond tuleks välja Eesti jaoks edasiviivate ideedega ja pakuks Eestile mitte virinat olemasoleva suhtes vaid lahendusi tulevikuks. Meie asi on jääda väärikaks nii inimeste kui erakonnana. See, milline on meie sisemine demokraatia ja otsustusprotsess saab olema lakmuspaberiks ka Eesti juhtimisel.

Head erakonnakaaslased

Briti kirjanik ja juuraprofessor Alexander McCall Smith kirjutab oma raamatus Pühapäevane filosoofiaklubi, et lihtne on ajada asju viisakate inimestega. "Kui mõlemad osapooled teavad, millist käitumist teiselt oodata, siis pole konfliktid kuigi tõenäolised. Ja see toimib igal tasandil, alates kõige väiksematest tehingutest kahe inimese vahel kuni riikidevahelise suhtluseni välja." Samuti ei ole tema hinnangul rahvusvaheline õigus muud, kui suurejooneliselt kirja pandud viisaka käitumise süsteem. Julgen arvata, et just viisakust ja lugupidamist ootab jätkuvalt ka Eesti poliitiline kultuur.

Ent viisakusest ja väärikusest ei piisa. Riigi tüürimiseks on vaja ideid ja lahendusi ning jätkuvalt tuleb mõelda suurelt. Nagu aasta tagasi ütlesin, on Reformierakonna poliitika tuum seisnud ja seisab edaspidi iga eestimaalase vaba eneseteostuse kaitses ning tema heaolu kasvatamises. Vaadates praeguse valitsuse tegemisi, olen veendunud, et meilt oodatakse üha enam naasmist oma juurte juurde. Lihtne ja selge maksusüsteem, abi andmine eelkõige neile, kes abi vajavad ja tugev riigikaitse - need on väärtused mida peame kaitsma. Kui meie ettevõtluse hea käekäigu eest ei seisa, kes siis seisab? Nii triviaalne kui see ka ei tundu, peab ikka ja jälle erinevatel kohtumistel seletama, et raha ei tule seina seest või riigieelarvest. Ümberjagatava raha kasv tuleb vaid ettevõtluse ja majanduse kasvust. Reformierakond ei saa öelda ilma ratsionaalsete argumentideta "ei" võimalikele investoritele, olgu nendeks siis e-residendid või puidutöötlejad. Oleme lähtunud varasemalt sisulisest debatist, mitte emotsioonidest. Soovin ka tulevikus näha Reformierakonda, mis toetub faktidele ja argumentidele, mitte emotsioonidele.

Võtame näiteks meile pikalt etteheidetud rahvuspõhise vastandumise. Eesti on minu jaoks üks. Nii viimane inimarengu aruanne kui varasemad erinevad uuringud annavad kinnitust, et edukaimad on tööturul just need inimesed, kes valdavad mitut keelt ja kui venekeelsesse perre sündinud laps saab eestikeelse hariduse, on ta tööturul paremas olukorras kui need, kes saanud valdavalt venekeelse hariduse. Ehk taas räägivad argumendid ja faktid, mitte emotsioonid. Eesti keele kaitse ja riikliku haridussüsteemi 100% eestikeelseks viimine ei ole vastandumine. Vastupidi - tegemist on ideoloogilise ja sisulise küsimusega Eesti, kui riigi säilimisest ja arengust. Seetõttu on normaalne, et Reformierakond toetab Eesti koolides ja lasteaedades eestikeelset haridust. Riigina peab meie ambitsioon olema veelgi suurem - et meie koolilõpetajad räägiksid lisaks emakeelele veel vähemalt 3 võõrkeelt, sest nii saame rahvusvahelises konkurentsis olla mitte ainult üksikisikutena, vaid riigina edukad.

Usun, et just majanduskeskkond, maksud ja haridus on teemad, mis saavad eesseisvatel Riigikogu valimistel põhilisteks. Tänan kõiki erakonnakaaslasi ning eksperte väljastpoolt erakonda, kes oma panuse valimisplatvormi loomesse juba andnud, ent pikk tee on veel minna. Meie võimalus on koguda kokku ja sõlmida tervikuks ideed Eesti arendamiseks ja inimeste heaolu kasvatamiseks. Kuulates erakonnakaaslasi üle Eesti, saame parimal viisil teada, mis on meie meelest õige tee Eestile. Nii on otsused kaasavamad ja läbipaistvamad. Ja kui meie enda inimesed mõistavad erakonna tehtavaid otsuseid, mõistavad seda ka need, kes meid toetavad.

Austatud mõttekaaslased

Aasta tagasi ütlesin, et väikese riigina pole meil luksust pidada üleval suurt riigiaparaati või hoida töös kohmakaid lahendusi. Sellele jätkuks tegin kevadisel Riigikogu Eesti majanduse tulevikuarutelul ettepaneku vähendada Eesti õigusruumi 50%. Olen jätkuvalt seda meelt, et riik peab muutuma paindlikumaks ja vähem bürokraatlikumaks, sest vaid nii on võimalik anda vajalik hingamisruum ettevõtjatele innovaatilisteks lahendusteks ning kasvuks.

Usun, et tuleviku Eesti on personaalne Eesti. Mida aeg edasi, seda rohkem võimaldab tehnoloogia meil täpsemalt sihtida nii sotsiaaltoetusi kui terviseteenuseid. Mainisin enne, et Reformierakond on alati pidanud õigeks täpselt sihitud sotsiaaltoetusi, ehk riik peab eelkõige aitama neid, kes abi vajavad. Selleks tuleb riigil ja omavalitsustel liita erinevad andmebaasid, et jõuda tegelike abivajajateni oluliselt kiiremini. Personaalmeditsiini võidukäigu tuules on ehk aeg tõsta lauale inimeste tervisekäitumise sidumine isikliku maksumotivatsiooni tekitamisega? Maksuamet suudab üha täpsemalt hinnata iga üksikut ettevõtjat ja liikuda aruandlusvaba ettevõtluse suunas. Riik tervikuna peab olema valmis pakkuma suurinvestoritele personaalset lähenemist, miks mitte kuni eraldi disainitud maksupaketini välja. See ongi tulevik, kuhu tuleb liikuda - personaalne riik. Me oleme selleks kõigeks võimelised, aga vajame julgust suurelt mõelda ja suurelt ette võtta. Vajadusel ka julgust mõnes ettevõtmises ebaõnnestuda, sest nagu ütles kord Edison - ma ei ebaõnnestunud, ma lihtsalt leidsin 10 000 viisi, miks midagi ei tööta.

Pikemas vaates seisab meie ees aga palju tõsisem väljakutse kui personaalne riik - kuidas tagada, et meid siin Eestimaal rohkem oleks. Ja kui meid on rohkem, saame rääkida rikkamast ühiskonnast ning paremast heaolust. Usun, et kaasaegne edukas riik ei saa olla silmaklappidega ja loota vaid sellele, et lapsi sünnib kordi rohkem. Vaadates viimaste kümnendite mõnda edukaimat maailma riiki, näiteks Iirimaad ja Singapuri, siis sealsed rahvaarvud on kasvanud viimase 25 aastaga vastavalt 1 miljoni ja 2,5 miljoni inimese võrra ning kasv ei ole tulnud esimeses järjekorras sündide arvu kasvust. Siinjuures on aga oluline meeles pidada, et Eesti oli, on ja jääb eestlaste maaks. See on meie kodu ja siin kehtivad meie reeglid. Samas on minu hinnangul ainuvõimalik arusaam, et siia on oodatud kõik, kes Eestit armastavad ja meie reegleid aktsepteerivad.

Head sõbrad

Nii need, kui paljud teised ideed Eesti arendamiseks leiavad kindlasti sobiva paiga meie valimisplatvormis, millega inimestelt valimisvõiduks mandaati läheme küsima. Sest Eesti on meie kodu ja see kodu vajab pidevat hoolt ning hoolitsust. Vajab arendamist ja ajaga kaasas käimist. Vajab pealehakkamist ja ettevõtmist. Vajab vabadust oma inimestele olemiseks, tegutsemiseks ja kasvamiseks. Aga selleks, et oma riigi eest saaksime hea seista, peavad justnimelt kodus olema asjad korras. Nii ka erakonnas.

Aasta tagasi teie ees seistes lubasin, et meil on igas mõttes avatud erakond ja poliitilised otsused teeme vastavalt põhikirjale, mitte kitsas ringis. Usun vankumatult sellise mudeli ainuvõimalikkusesse ja seisan selle eest. Olen veendunud, et aus ja läbipaistev otsuste tegemine jätkub ka Kaja juhtimisel. Inimesed peavad teadma, kus otsused sünnivad ja kes neid teevad.

Lubasin ka, et juhatuses on tagatud koht regionaalselt valitud esindajatele - tänasest saab see nii olema. Lubasin, et volikogus ei vähene meie liikmete esindatus piirkondadest ja nii on. Samuti lubasin, et kogume kõik julged ja värsked liberaalsed ideed Eesti tuleviku kujundamiseks ning heaolu kasvatamiseks uude Reformierakonna programmi. Tänan siinkohal eelkõige Rein Langi, Maris Laurit ja Jürgen Ligit, kes uue erakonna programmi eelnõu on kokku kirjutanud ja usun, et juba järgmisel üldkogul saame selle kinnitada.

Täna aga kinnitame eelmise aasta majandusaasta aruande. Erakonna esimehena pean vajalikuks veel enne revisjonikomisjoni ülevaadet anda omapoolne hinnang erakonna majanduslikule tervisele. Tuletan meelde, et 2017 oli valimisaasta, kus tegime Tugeva Eesti kampaania ja saavutasime läbi aegade parima valimistulemuse. Aruandes kajastub muuhulgas selle tulemuse rahaline hind. Seal kajastub ka reaalsus, et oleme riigis opositsioonis ja meie meeskond on sellest tulenevalt väiksem, aga erakonna palgal olevate inimeste arv suurem. Seal kajastub seegi, et vaatamata opositsioonis olemisele annetasid erakonna toetajad, nii olemasolevad kui uued, meile rohkem kui ühelegi teisele parlamendierakonnale. Kuigi omakapital on võrreldes eelmiste valimisaastatega veidi suuremas miinuses, on sellele arusaadav selgitus - 2012 suutsime märkimisväärselt rohkem reserve koguda kui 2016. aastal. Kokkuvõttes võiks seis olla parem ja erakonnana teeme siit mõistagi vajalikud järeldused. Kindlasti tuleb valimisaastateks rohkem reserve koguda. Samuti on mõistlik valimiste vaheaastatel hoida palgal vähem personali ja hoida rangemat eelarvekontrolli juhatuse poolt. Aga nii nagu varasemalt oleme valimisaastate miinuse ületanud, ületame ka seekord. Reformierakond on tugev ja see on meie jaoks sama loomulik nagu riigi majanduskriisist välja juhtimine vähem kui 10 aastat tagasi. Reformierakonna tugevus on muuhulgas meie usaldusväärsus. On meie asi anda sõnum ning näidata meie toetajatele, et oleme usaldusväärsed.

Ja lõpetuseks head kaasteelised

Kaks nädalat tagasi külastasid mind mu vanemad. Nad kinkisid mulle midagi erilist - 1867. aastast pärineva piibli, mis kuulus mu vanavanaisale. Selle piibli vahel oli ka kaks elulugu. Täpsemalt minu vanaema ja vanaisa küüditamishirmus käsitsi kirjutatud elulood 1949. aasta märtsist. Lugedes need läbi, mõistsin taaskord, et viimase poole aasta jooksul erakonnas kuhjunud sisepinged on täiesti mõttetu kukepoks kellegi isiklike ambitsioonide rahuldamiseks. 70 aastat tagasi võitlesid inimesed oma saatuste ja elude pärast, meie võitleme võimu pärast erakonnas. Piinlik.

Sealtsamast piiblist teada kristlikest väärtustest on ühed olulisimad andestus ja lepituse otsimine. Ka briti kirjanik ja luuletaja Charlotte Brontë on öelnud - elu on liiga lühike, et viha pidada või ülekohut meeles hoida. Andes täna erakonna juhi teatepulga edasi Kajale, kutsungi üles kõiki mõtlema ajaloo õppetundidele. On igaühe võimalus olla suur. Olla aus ja väärikas ning minna koos edasi. Mina olen selleks valmis, sest see ei ole küsimus erakonna tulevikust. See on küsimus Eesti tulevikust.

Hoidkem üksteist, hoidkem Eestit!

21.september 2017 OTRK demokraatia ohtudest ja väljakutsetest

Head kolleegid, head Eesti inimesed

Loomeinimesed on ikka aidanud tuua välja ühiskonna valukohti ilmekalt ning lihtsalt. Ka siis, kui keegi teine seda ei julge. Nii tuli Jaak Prints, kelle annet ma väga austan, täna siia ja rääkis oma loo hirmudest. Hästi rääkis, sest see kõne näitas ilmekalt, et faktidega emotsioonide vastu ei saa ja hirmu külvamine on kordades lihtsam kui fakti tõdemine.

Küll on mul kahju, et demokraatlikul demokraatia arutelul demokraatlikult küsimusi küsida polnud võimalik. Head sotsid – parlamendisaal peaks olema Eesti demokraatia tempel. Demokraatiast rääkides ei saa demokraatiat piirata. See pole demokraatia, vaid suunatud demokraatia, mis kuulub mõne teise riigi praktikasse. Ma usun, et nii minul, kui paljudel teistel oleks hea meel olnud kuulata Jaak Printsi vastuseid tema suurepärase kõne pinnalt tekkinud küsimustele. Jaagul on kindlasti palju mõtteid, mis kõnesse ei mahtunud. Eks siis peab arutelu jätkama koridoris ja ma siiralt loodan, et arutelu demokraatia üle ei rauge ühiskonnas kunagi, sest nagu ütles kord president Meri: “Rahu, stabiilsus ja inimõigused on liialt suured väärtused, et nendega tegeleda üksnes jõulukalkunite vaheajal.”

Aga - kas keegi siin saalis tõstab käe püsti ja ütleb, EI demokraatiale? Kindlasti mitte. Küll on igati mõistetav, et arusaamine demokraatiast võib siin saalis erineda päris palju. Ühes olen aga kindel. Demokraatia eelduseks saab olla vaid vaba inimene ja vaba maa. Mistõttu on äärmiselt oluline demokraatiast rääkides rääkida inimestest ja inimväärikusest. Sellest, millel püsib kogu ühiskonna tervis – üksteise austamisest.

Mul on raske mõista ükskõik milliseid äärmuslikke vaateid, nagu ka seda, kui keegi võtab endale õiguse absoluutsele tõemonopolile. Ärgem unustagem, me oleme kõik inimesed. Oma arusaamiste ja tunnetega. Ja inimestena on meil võimalus olla inimlik, ent samas vastutus austada ning aktsepteerida teisi meie ümber.

Valitsejatele tähendab demokraatia muuhulgas rahva tahtega arvestamist. Rahvas on andnud erakondadele mandaadi otsuste tegemiseks siin Riigikogus. Vaadates viimase aja sotside ja EKRE meeleheitlikku soovi üksteisele äärmuslikult vastanduda, meenutan, et ei sotsidel, ega EKREl pole võimalust öelda, et kumbki neist siia saali ei kõlba. Seda, kes siia saali sobib või mitte, saab öelda vaid rahvas. Viimaste kuude arvamusküsitlused näitavad, et nii EKREl kui sotsidel on sarnane rahva toetus ja meenutan, et mõlemad on täiesti demokraatlikult siia valitud. Teil on õigus üksteist vihata, aga see ei tähenda, et teil oleks eristumise nimel õigust kalduda äärmustesse. Äärmuslus mistahes vormis teeb riigi kurjaks ja ebademokraatlikuks. Ka tänase arutelu alatoon kannab kahjuks natuke seda pitserit, et arutelu algatajad sooviksid saada endale tiitlit kui ainukesed tõelised demokraatiarüütlid.

Igal ühel meist on põhiseadusjärgne kohustus austada arvamuste paljusust ning aktsepteerida erinevusi. Seni, kuni see ei ole kellelegi ohtlik või ei lähe vastuollu seadusega. Me kõik oleme erinevad ja see meid tugevaks teebki. Kellelgi ei ole õigust hukka mõista kedagi selle eest, et ta on paks või peenike, pikk või lühike, heleda või tumeda nahaga, abielus või mitte. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja tunnetele. Muuhulgas ka tunnetele teiste inimeste vastu. Nelson Mandela ütles kord: “Mitte keegi ei vihka teist inimest sündides tema nahavärvi, päritolu ja religiooni tõttu. Ühiskond õpetab inimesi vihkama, kuid kui neid on võimalik õpetada vihkama, siis neid on võimalik õpetada ka armastama, sest armastus on inimesele loomulikum kui vihkamine.”

Armastus ei ole haigus, isegi siis mitte, kui see tunne on kahe samast soost inimese vahel. Kellelgi ei ole õigust kedagi tunnete pärast hukka mõista. On aktsepteeritav, et see kellelegi ei meeldi, ent on aktsepteerimatu mitte austada teise inimese elu ja saatust.

Mõelge vaid, mida võib tunda noor poiss, kes on mänginud kogu elu kuttidega jalgpalli ja teatud vanusesse jõudes avastab, et ta on teistsugune kui teised. Kas me suudame näha selle inimese sisse, mida võib ta tunda. Kas ta hinges võib peituda hirm või meeleheide, et teda sellisena ei aktsepteerita? Või tumedanahaline tudeng, kes on tulnud siia lootuses saada suurepärane haridus, ent peab kogema tänaval mõnitamist ja vägivalda? Kas nemad on midagi valesti teinud, et nad on teistsugused harjumuspärasest? Proovigem panna ennast nende kingadesse ja mõelda, mida nad aktsepteerimatuse hirmus tunda võivad? Kristlik ilmaruum lähtub üldiselt põhimõttest, et ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks!

Me ei taha oma riigis hirmu ja meeleheidet. Me tahame rahu ja kindlust, väärikat ja hirmudeta elu. Me tahame, et Eestis elaksid õnnelikud inimesed! Elu keerdkäike ei ole meil kellelgi võimalik lõplikult ette planeerida, ega stsenaariumit kirjutada. Õnneks ei olegi igapäevane elu ettekirjutatud teatritükk, vaid ettearvamatusi täis seiklus, mille ridasid ajalukku inimestena iga päev ise kirjutame.

On meie teha, kas need read sisaldavad au ja väärikust või kurjust, vihkamist ja vaenu. Mina usun Eesti rahvasse. Usun meie ühisesse vabaduse selgroonärvi, mis ei lase meil vormuda ühesuguseks kurjaks halliks massiks. Mis annab meile tarkust ning kainet mõistust mitte sildistada ja solvata, vaid austada ja aktsepteerida üksteist sõltumata soost, rassist või nahavärvist, jäädes kindlaks meie põhiseaduse mõttele ja selles kirjeldatud väärtustele. Reformierakond seisab igal juhul demokraatia kaitsel iga päev ja alati, kompromissideta.

Ja lõpeks sõltub see kõik meist endist, kui sõbralikus ja heatahtlikus riigis me elame ja milliseks seda loome. Poliitikust ja põllumehest, rätsepast ja autojuhist, õpetajast ja luuletajast. Sinust ja minust, hea kaasmaalane.  

Edu meile kõigile demokraatia arendamisel!

Kõne Reformierakonna üldkogul

Kohtusin eelmisel sügisel, veel siseministrina, ühe vene prouaga, kes rääkis, et ta on segaduses. Et ta on siiani elanud teadmisega, et Eesti valitsus teeb kõik selleks, et neid, Eestis elavaid venelasi, hoida isolatsioonis ja teadmatuses.

Ta rääkis, et kogu tema info Eestis toimuva ning Eesti valitsuse tegevuse kohta pärines ainult telekanalist PBK ja Tallinna linnavalitsuse ajalehest Stolitsa. Ent kui ta õppis selgeks eesti keele ja läks tööle Eesti keskkonda, sai ta aru, et teda on petetud. Et ta on aastaid elanud moondatud pildiga maailmas, kus teda on suunatud oma kodumaad ja selle valitsust vihkama.

Ta ei teadnud näiteks, et meil on maailmas unikaalne emapalk. Ei teadnud ka, et meil tuleb sama unikaalne suure pere toetus, mille kehtestas Reformierakonna juhitud valitsus. Ei teadnud, et siin elavatel eakatel mitte-eestlastel on võimalik lihtsamalt kodakondsust taotleda. Ja muudki.

Mul on kahju, et nii, nagu too proua, nii ka suur osa Eesti muukeelsetest valijatest ei tea tegelikult seda, et Eestil läheb üldiselt hästi. Paljudest riikidest paremini. Et siia tahetakse investeerida. Et e-valimised on turvalised. Too proua on vaid üks näide trotsist, mõistmatusest, pettumusest ja pahameelest, mis on Eesti ühiskonnas, inimeste ja ettevõtjate seas loetud kuudega tekkinud.

Ma usun, et nõustute, kui ma ütlen, et meie riik on kärisemas. Iga päev poliitikat lähedalt mitte jälgivale inimesele ei pruugi märgid nii selgepiirilised paista, kuid poliitikutena näeme, et Eestis toimuvad muutused, millega mina nõus ei ole ja olen veendunud, et ka teie mitte.

Ma ei ole nõus lammutustööga Eesti riigi lihtsa ja arusaadava maksusüsteemi hävitamiseks. Kas praegune vasakvalitsus üldse mõistab, millise mõjuga nende sihitu rapsimine maksudega üldse on? Ma arvan, et seda ei tea ei Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ega ka Jevgeni Ossinovski. Mulle tundub, et ka rahandusministri ametist lahkuv Sven Sester või ametisse asuv Toomas Tõniste tegelikult ei tea. Liiga palju on viimase poole aastaga rumalusi tehtud, siis uuesti tehtud, ja siis veel ümber tehtud. Eksitades avalikkust, ettevõtjaid, maksumaksjaid. Kui lausa 21 ettevõtlusorganisatsiooni võtavad ette ühise murekirja kirjutamise, peaks olema kõigile selge, kui hull seis maksumuudatustega on.

Ma ei lepi sellega, et valitsuses ja valitsuserakonnas leidub inimesi, kes seavad kahtluse alla Eesti NATO liikmelisuse.

Ma ei ole nõus sellega, et Eesti e-valimiste usaldusväärsus on seatud juhtiva valitsuspartei poolt kahtluse alla.

Ma ei ole nõus sellega, et minu kui Tallinna maksumaksja raha kulutatakse kahe erineva paralleelmaailma loomiseks – ütleme otse välja, vene kogukonna isoleerimiseks eestlastest, nendele läbi Stolitsa tegelikkusest kõverpeegli näitamisega. Seda kui kõver see peegel on, on korduvalt tõestatud. Üksnes fakt, et Sarapuule korruptsioonikahtlustuse esitamisest polnud Stolitsas silpigi, on ilmekas.

Seda loetelu võiks jätkata ning jätkata. Kuid samavõrra nõutuks teeb sotsiaaldemokraatide ja IRLi kõrvale vaatamine. Neil just nagu on piinlik, aga nad vaikivad, sest teisiti ei saa. Võim tahab hoidmist. Kuid võimul olemisel on lõpuks hind. Kas ma eksin, kui väidan, et hind on muutunud väga kõrgeks? Just Eesti riigi ja eestlaste jaoks. Kas ja kui tugevana IRL või sotsid Eesti poliitmaastikul jätkavad, ei ole isegi nii oluline, küll on Eesti jaoks traagiline, kui tuntav osa senisest eduloost – tasakaalus eelarve, mõistlik maksusüsteem ja e-lahenduste eestvedajaks olemine vähem kui aastaga rentslist allavett lastakse. Nii eeltoodu kui näiteks tööjõumaksude langetamine, kaitsekulude hoidmine 2%-st kõrgemal, töövõimereform, haldusreform või piiriehitus ei ole juhtunud iseenesest. See kõik on tehtud Reformierakonna juhtimisel. Meil on põhjust olla uhke Eesti senise edu üle.

Üks asi vajab veel klaarimist. Reformierakond ei külva rahvuskonflikti. Reformierakond seisab oma väärtuste eest ja tõsi, me ei karda väärtuskonflikti. See konflikt seisneb küsimuses, kas me oleme tuleviku või mineviku, avatuse või suletuse, aususe või valelikkuse, võrdsete võimaluste või osade ühiskonnagruppide isoleerimise poolt. Kindlasti ei ole see venelaste ja eestlaste küsimus. See on Keskerakonna poliitilise kultuuri ja käekirja ning teiselt poolt Reformierakonna väärtuste küsimus. See on konflikt sellest, kuhu me teel oleme.

Kas me ei karda, et ühel hetkel peame tunnistama, et rohkem kui 25 aastat uuendusmeelses vaimus üles ehitatud Eesti riik ei ole enam selline, nagu me südames soovime?

Paremäärmuslased unistavad müüridest Euroopas, Keskerakond ehitab juba aastaid müüri Tallinnas. Kuid see müür ei ole betoonist ja okastraadist. See kulgeb Lasnamäe veerel, Kadrioru pargi servas ning koosneb korruptsioonist, vaenust ja vassimisest. Venekeelsete valijate ülejäänud Eestist ära lõikamine lasub Keskerakonna südametunnustusel. Õigemini selle puudumisel. Kui palju on Keskerakond Tallinnat juhtides panustanud eesti keele õppesse? Küll on panustatud sadu tuhandeid eurosid aastas näiteks PBK-st lugude tellimisele. Nii lõikab Keskerakond osa inimesi teadlikult ära objektiivsest infost. Luues pettekujutlusi, muutes inimesed paranoiliseks, saame suletud kogukonnad meie enda sees. Saamatu valija on Keskerakonna unistuste valija. See peab lõppema. Liiga palju olulist – julgeolek, majandus, inimlikud väärtused – on kaalul!

Austatud mõttekaaslased!

Meie ühine vastutus on hoida Eestit õigel teel ja ehitada tugevat Eestit. Üheskoos pere, naabrite, kaaslinlaste, kõikide eestlastega nii kodumaal kui Eestist kaugemal.

Meil seisavad riigina ees päris probleemid ja päris väljakutsed – kuidas aidata kaasa rahvastiku kasvule, kuidas tagada ettevõtjatele lihtne ja selge majanduskeskkond, milline on meie valik töökäte puuduse leevendamiseks, kuidas kaotada eesti ja vene paralleelühiskonnad, kuidas hoida eestlasi eestlastena ka kodust kaugemal, kuidas tagada Eesti julgeolek aegade lõpuni. Kuidas muuta Eestit tugevamaks?

Mina usun, et tugev Eesti on meie kõigi ühine Eesti, mitte kuskil meist eemal ja meist paremini teadev Eesti. Tugev Eesti tagab kindluse, et igaühel, kes oskab ja tahab, on vabadus õnnestumiseks ja võimalus saada paremaks oma kodus, oma kodumaal. Tugev Eesti toetub igaühe isiklikule pingutusele, mitte käed rüpes hüvede ootamisele.

Üks Abja Gümnaasiumi abiturient arvas hiljuti, et Eesti on tugev riik, kui me suudame hoolida oma inimestest ning pakkuda abi ja teist võimalust nõrgematele. Mitte lihtsalt jagada natuke kõigile, vaid aidata abivajajat. Eesti ühiskond on seda tugevam, mida tugevam on tema iga üksik liige. Kirjutan sellisele mõtlemisele kahtlematult alla. Tugev Eesti kaitseb iga eestimaalase võimalust vabaks eneseteostuseks, mille tulemus on suurem heaolu. Heaolu ei saa aga lihtsalt tasuta inimestele jagada, heaolu tuleb igaühe panuse, vaeva ja tööga.

Minu tuttav, Olev, elab siit Tartust mitte väga kaugel, Võrumaal, ning ärkab igal hommikul, et valmistada maailma parimaid võinuge. Ta teeb oma tööd südamega, ootamata, et riik tema uksele koputaks ja kandikul rahapakke serveeriks. Olev on alati rõõmsameelne ning mõtleb kaasa, kuidas ja mismoodi saaks elu Eestimaal paremaks teha. Tean, et selliseid inimesi, nagu Olev, elab Eestimaal palju, väga palju.

Tugeva Eesti aluseks on Eesti inimene ja tema poolt tehtav töö. Mõtestatud ja mõttekas töö. Pingutus, soov midagi saavutada. Töö, mida teevad meie inimesed ja mida pakuvad Eesti ettevõtted. Ettevõtted, mis tahavad luua töökohti, areneda, kasvada, olla edukad. Ettevõtted ei sünni keskkonda, kus riik majandusse sekkub ning kehtestab vasakpoolsete maksueksperimentidega üleöö uusi makse.

Head kuulajad, järgnevalt kõige olulisemast – meie inimestest – kõige suuremast kapitalist.  

Taavi Kotka, kes teatavasti kandideerib Reformierakonna nimekirjas sügisel Viimsi volikokku, ütles eelmise aasta lõpus, et meil on ainult üks Eesti, mida paremaks muuta. Nõustun temaga täielikult. Eesti on tugev vaid siis, kui kõik, kelle süda tuksub Eestile, pingutavad Eesti edu nimel. Ja mitte ainult siin, kodukamaral, vaid ka Eestist kaugemal. Tsiteerides John F. Kennedyt: Vabadusel on omad raskused ja demokraatia pole täiuslik. Kuid me ei ehita kunagi müüri, et inimesi kinni hoida, vältimaks, et nad lähevad meie juurest ära.

Eestist on ikka mindud, aga on ka tuldud. On tänase põlvkonna ehitada Eestist riik, kuhu kõik laias maailmas käinud-näinud eestlased tahavad alati uhkusega tagasi tulla ja veelgi enam – kuhu pürgivad elama ja töötama ka teiste rahvuste esindajad, sest teist niisugust riiki nagu Eesti, pole maailmas. Ärgem unustagem, et ka need, kes aastakümneid juba kodumaalt eemal, on meie inimesed. Inimesed, keda Eesti ei saa, ega tohi unustada.

Nii ei ole normaalne, et riigina paneme sünnijärgse eestlase valiku ette, kus Eesti passi saamiseks peab ta loobuma USA või Rootsi kodakondsusest. Kodakondsusseadus just sellist valikut tegema aga sunnib. See on lubamatu ja aastaid kehtinud viga tuleb parandada. Põhiseadus ütleb, et kelleltki ei tohi võtta sünnijärgset kodakondsust. Küll peab riigil olema õigus võtta kodakondsus neilt, kes on saanud kodakondsuse erandkorras eriliste teenete eest, aga ei austa Eesti põhiseaduslikke väärtusi.

Põhiseaduses oleme ühiselt kokku leppinud ka Eesti keele ja kultuuri kaitsmise. Seetõttu pean väga õigeks keelebarjääri kõrvaldamist, mis siin elavaid muukeelseid inimesi Eesti elust ja tööturust ning eduvõimalustest eemal hoiab. Väikese riigina ei ole meil luksust lubada sotsiaalseid probleeme, mis on tingitud eri rahvusgruppide ebavõrdsetest võimalustest hariduses ja tööturul. Meilt, poliitikutelt, oodatakse nendele probleemidele lahendusi. Eesti keele õpe igas Eestimaa lasteaias koos selleks vajaliku piisava hulga õpetajate koolitamisega, ongi üks konkreetne lahendus. Tunnustan siinkohal meie Tallinna meeskonda, kes keeleõppe teema avalikku debatti tõi.

Meilt oodatakse lahendust ka tööturu probleemidele. Üleeile sai uudistest lugeda, et sel aastal enam keegi Eestisse tööle tulla ei saa, kuna sisserände piirarv on täis. Absurdne! Tõstatasin sama teema mõned kuud tagasi kohtumisel Tööandjate Keskliidus ja Kaubandus-Tööstuskojas. Küsisin ettevõtjate arvamust, kas piirarvu võiks kaotada, asendades selle konkreetsete kriteeriumitega, kes ja miks Eestisse võivad tulla. Kõik toetasid mõtet. Sarnase vastuse sain Riigikogus professor Tiit Tammarult Eesti inimarengu aruande arutelul. Reformierakonna ülesanne on seista ettevõtluse hea käekäigu eest ning kui sisserände piirarv takistab ettevõtluse arengut, tuleb see kaotada ning kehtestada vajalikud kriteeriumid, millele peab vastama töötaja, kes siia tööle tuleb.

Meil taandub arutelu tööturu ja töökäte puuduse asemel tavaliselt populistlikuks lahmimiseks: Eesti piirid kinni ja pole meile siia kedagi teistest riikidest vaja! Viha ning vaenuga edukat ja tugevat riiki ehitada pole võimalik. Meenutan siinkohal põhiseadust - kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rohkem sallivust muudab Eesti tugevamaks. Nagu ütles Ameerika kirjanik Helen Keller: “Sallivus... on meelte kõige suurem kingitus. See nõuab ajult samasugust pingutust nagu rattal tasakaalus püsimine.”

Küll on mõistlik eeldada, et inimesed, kes tulevad Eestisse teisest keele- ja kultuuriruumist, arvestavad siinsete tavade ja kommetega nii nagu meie arvestame tavade ja kommetega reisides teistesse kultuuriruumidesse. Lõpuks on ju küsimus lihtne, kas Eesti on avatud või suletud maa, kas Eesti on hea paik elamiseks, töötamiseks ja õppimiseks? Mina olen veendunud, et Eesti peab olema avatud ja sõbralik maa.

Või võtame näiteks Eestisse tööle tulevatele inimestele palga maksmise. Ei ole mõistlik seada siia tulijatele ebamõistlikke piiranguid. Siia tulevale välismaalasele oleme kehtestanud nõude, et tööandja peab talle maksma vähemalt keskmist palka. See võib küll eesmärgina kanda seda, et ootame vaid kõrgemapalgalisi, ent tööturu olukord on teine. Ettevõtjad vajavad töökäsi igas sektoris.

Head erakonnakaaslased – Reformierakond on alati seisnud minimaalsete piirangute ning lihtsa ja selge majanduskeskkonna eest.

Liberaalidena on meie kohustus võidelda vaba turumajanduse eest ja ülereguleerimise vastu. Pakkusin mõni aeg tagasi välja, et Eestis võiks olla praegusega võrreldes poole vähem õigusakte. Selle elluviimiseks on vaja esimesel võimalusel võtta ette nii riigi kui omavalitsuste tasemel õigusruumi revisjon, et välja selgitada ja tühistada tarbetud ning ebavajalikud õigusaktid ja piirangud. Nimetagu selle idee oponendid mind idealistiks, ent suuri eesmärke seadmata edu ei saavuta.

Me peame julgema olla julged ja pakkuma ideid, mis Eestit tulevikku, mitte minevikku viivad ning seeläbi meid riigina tugevamaks muudavad. Kastist välja mõtlemist on meil liiga vähe. Ärme karda seda. Kas meil oleks valmisolekut ja julgust arutada näiteks suurinvesteeringutele eritingimuste kehtestamist? Dogmadest vaba mõttelend ja veelgi suurem tähelepanu teadus-arendustegevusele aitab luua lahendused, mis majanduse kasvama panevad. Ka ettevõtlusel tuleb lasta vabalt lennata, selmet suruda kõike bürokraatlikusse õigusruumi. Kõik ju näevad oma silmaga, kuidas elu meie ümber muutub mitte aastate, vaid kuude ja päevadega. Juba mitu aastat oleme poes valmis ise kassapidaja töö ära tegema, hotelli asemel valime jagatava korteri ja takso asemel viib meid punktist A punkti B naabrimees. Aga ikka peetakse probleemiks, et seadust selle kõige reguleerimiseks pole. Ei peagi olema. Turg reguleerib ise palju paremini.

Või esmapilgul pöörasena näiv idee Tallinn-Helsingi tunnelist. Sõltumata sellest, kas see realiseerub Hyperloopi või tavatunnelina, on see hea näide julgest mõtlemisest. Tehnoloogia areneb pöörase kiirusega ja on meie valik, kas püsida sellel kiirrongil või jääda perroonil järele lehvitama. Seetõttu julgengi väita, et õigusruumi vähendamine 21. sajandi kiirrongil püsimiseks on kriitilise tähtsusega. Vaid piirangutevabas ettevõtluskeskkonnas tekib maailma muutev innovatsioon.

Lähenevate kohalike valimiste valguses on ka omavalitsustel bürokraatia vähendamiseks võimalik paljutki teha. Kui kiiresti menetletakse planeeringuid, kui kiiresti antakse välja ehituslubasid, kas kõikidele on tagatud võrdne konkurents, kas omavalitsuse sõlmitud lepingud on korruptsiooni vältimiseks avalikustatud? Ehk riigi ja omavalitsuse roll olgu läbipaistvate ja võrdsete võimaluste loomine ausaks konkurentsiks. Kõik, mis konkurentsivõimet suurendab, on hea. Kõik, mis seda kahandab, on halb.

Ja rääkides majanduse konkurentsivõimest, siis ei saa mainimata jätta praeguse valitsuse vaat et egoistlikumat tegu, milleks on üle jõu elamine ehk eelarvega suurde defitsiiti minemine. On meie ülesanne korrutada ning korrutada, et raha ei tule seina seest või riigieelarvest nagu sotsid kipuvad mõtlema. Raha tuleb tänu ettevõtluse arengule maksumaksja taskust. Ning raha, mis maksumaksja oma tööga on teeninud ja mille pealt riigile maksud makstud, peab olema riigijuhtide poolt hoitud ja kasutatud erilise vastutustundega.

Tasakaalus eelarve ei ole tühi sõnakõlks. See tähendab võimetekohast elamist, mitte ülejõu elamist. Võimetekohane elamine loob eeldused arenguks ning ei pane neid tänaste otsuste võlavangi. Muuseas on see väga tähtis ka nii praegustele kui tulevastele pensionäridele, sest täna võetud laenud tuleb koos intressidega tagasi maksta ja iga rahandusest natukenegi jagav inimene mõistab, et sellised lisakulud pärsivad võimalusi ükskõik millise toetuse, sh pensionite kasvuks. Me ei taha, et mõne aasta pärast oleks Eesti uus Kreeka, kus valitsus on võtnud lõputult laene, mida ei suudeta enam teenindada. Riigieelarve peab olema tasakaalus ja nii ka püsima. Punkt.

Head sõbrad! Reformierakond on alati olnud isikuvabaduste ja -õiguste garant. Meie ülesanne on seista vastu põhivabaduste piiramisele.

Olgu vaid ühe näitena toodud praeguse valitsuse soov loobuda kergekäeliselt, ilma sisulise debatita, üle 25 aasta kehtinud riikliku sunni monopolist. Soovides laiendada omavalitsuste korrakaitseüksuste volitusi, muudab valitsus täielikult senise korrakaitse korralduse põhialuseid. Selliseid muutusi, mis puudutavad inimeste põhiõigusi ja vabadusi, ei saa teha olmeliste vajaduste põhjendusel. Taoline kontseptuaalne muutus nõuab tõsist õiguslikku debatti kogu korrakaitse korraldusest Eestis ja see ei saa toimuda kergekäeliselt, kuna see puudutab kõigi eestimaalaste vabadusi.  

Aga vabadus ka laiemas tähenduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Riigi ja rahva vabaduse eest tuleb seista ning vajadusel võidelda. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras meenutas kaitseväe paraadil Vabadussõja päevi, mil saime kinnitust tõdemusele, et oleme tugevad vaid siis, kui meie kõrval on sõbrad ja liitlased. Suurbritannia laevastiku sõjaline toetus oli oluline selleks, et lahinguõnn sadakond aastat tagasi meie poole pöörduks. Eesti vabaduse eest tuldi võitlema nii lähemalt kui kaugemalt.

Täna peame liitlastega koos olema veel tugevamad. Sõltumata Brexiti tulemustest on Eesti huvides hoida brittidega häid suhteid. Olla neile toeks praegu ja teada, et olemas on nende tugi kui meil peaks abi vaja minema. Tugev Eesti tähendab tugevat partnerlust nii kahepoolsete suhete kui NATO ja Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu liikmena ei saa me lubada endale arvamust, et Euroopa Liit on meile vaid rahalaev. Ei. Mitte mingil juhul.

Olles võrdväärne partner, vastutame ühiselt Euroopa käekäigu eest. Vastutame nii ühise ning ühendatud Euroopa transpordi- ja energiavõrgustiku kui ka toimiva piirivalve ja sõjapõgenike abistamise eest. Euroopa olemegi meie! Meie, koos partneritega, teemegi otsuseid, mis Euroopa edasi viivad. Eriti ja eriliselt järgneva 6 kuu jooksul, mil Eesti on Euroopa Liidu eesistujariik. Reformierakond annab kindlasti oma tugeva panuse eesistumise õnnestumisesse.

Kuigi meil ei ole täna valitsusvastutust, teame, et just Reformierakonna pühendumine ühtsele ja tugevale Euroopale on olnud see, mis on taganud Eestile tugeva positsiooni ja hea maine Euroopa Liidus ning kaugemalgi. Nii Siim kui Andrus on tõestanud end Euroopa Komisjonis. Taavi eestvedamisele usaldati eelmisel nädalavahetusel ALDE nõukogus Euroopa liberaalide valimisprogrammi kirjutamine.

Me oleme tugevad ja oleme selle üle uhked. Mitte ainult Tallinnas või Brüsselis, vaid ka Räpinas ja Raplas, Õrus ja Kärus. Me oleme uhked Eesti inimeste üle kõikjal. Me läheme kohalikele valimistele vastu sirge seljaga ja oma tugevate nimekirjadega, peitmata end valimisliitudesse. Me tutvustame oma ideid ja tunnustame ning täname töökaid inimesi oma erakonnas. Meie esinumbrid, Urmas Klaas siin Tartus, Toomas Kivimägi Pärnus, Marko Torm Rakveres, Raivo Meitus Jõgeval, Madis Timpson Viljandis, Margus Lepik Valgas, Maido Ruusmann Tõrvas, Tiiu Aro Saaremaal, Kristen Michal Tallinnas ja kõik teised esinumbrid ning kandidaadid koos abilistega annavad üliolulise panuse Eesti tugevamaks muutmiseks. Me läheme üheskoos valimistele uskudes, et tugev Eesti on kaitstud, jõukas ja kõigi Eesti. Tugev Eesti on parem Eesti!

Elagu Reformierakond, elagu tugev Eesti!

Minu kõne Reformierakonna üldkogul

Tallinn 7.01.2017

Austatud erakonnakaaslased, lugupeetud külalised,

daamid ja härrad, head sõbrad!

Kaunist alanud aastat! Tänane päev on eriline. Mitte ainult minu, vaid meie kõigi – kogu erakonna jaoks. Kui olla veelgi suurelisem, siis kogu Eesti jaoks. Me valime täna erakonna esimehe ja liidri, kes peab suutma juhtida mitte ainult opositsiooni, vaid peaministrina riiki.

Ma tänan kõiki, kelle toetus on andnud mulle võimaluse kandideerida Reformierakonna esimeheks. See on au, aga eelkõige vastutus ja kohustus. Üksi seda tööd keegi teha ei suuda, kuid üheskoos kindlasti.

Taavi, tänan sind, et juhtisid erakonda ja valitsust ligi 3 aastat ning loomulikult, palju õnne sulle ja su perele Hermani sünni puhul!

Hea Kristen, aitäh debateerimast Reformierakonna ning Eesti käekäigu ja tuleviku üle. Tere tulemast meeskonda, kui erakonnaliikmed mulle volitused annavad.

Head erakonnakaaslased,

president Lennart Meri on öelnud, et riigis, pärisriigis, sõltub riigi tugevus alati pidevast kahekõnest rahva ja tema valitud parlamendi vahel. See kahekõne peab olema tõsine ja selles kahekõnes tuleb rääkida eesmärkidest, mille poole Eesti püüdleb. Kui on tehtud vigu, siis tuleb ka oma vigadest rääkida. Rahvas on alati täiskasvanud.

Reformierakond on riigis täna opositsioonis. See, et me sellises seisus oleme, mööngem, on muu hulgas ka meie endi vigade tulemus, tahame seda endale tunnistada või mitte. Valimiste võitjana opositsioonis olles ei saa me ellu viia oma poliitikat. Me ei saa seista oma valijate ootuste, soovide ja huvide eest. Nii lihtne see ongi. See ei pea nii olema, veel vähem nii jääma.

Reformierakond on pea kaks aastakümmet Eestit vedanud. Meid teatakse, meid usaldatakse ja meilt oodatakse Eestit edasi viivaid säravaid ideid ning algatusi. Täna on see ootus eriti kõrge. Ja seetõttu lasub just meil kohustus leida uus silmapiir, millelt näeb Eestit, Euroopat ja maailma palju avaramalt. Kui kõik me ümber muutub, Eesti rahva ootustest kuni globaalse julgeolekuolukorrani, peab muutuma ka Reformierakond. Nii sisu kui stiili poolest. Tsiteerin Barack Obamat: “Muutused ei tule, kui me ootame kedagi teist või mõnda muud aega. Meie olemegi need, keda me oodanud oleme. Meie oleme see muutus, mida me otsime!”

Sõbrad,

poliitikat peab tegema kire, missioonitunde ja tahtejõuga. Poliitika on eelkõige meeskonnamäng, nii erakonna kui riigi juhtimisel. Igaüks, kes oskab ja tahab, peab saama Reformierakonnas oma võimaluse. Igal erakonnaliikmel peab olema võimalik saada volikogu liikmeks, vallavanemaks, riigikogu liikmeks või ministriks. Meie igaühe isiklik pingutus annab raudkindlalt parema tulemuse, kui selle tulemuse ootamine käed rüpes. Soov võimu teostada ongi aus ja siiras erakonda kuulumise mõte.

Kui mõtleme oma erakonnast kaugemale, peame leidma teiste hulgas neid, kellega saaksime üheskoos võimu teostada. Just sõprade nappus on kimbutanud erakondi, kes on suutnud küll kaasata valijaid, kuid pole saanud valitseda. Ükski erakond ei saa riiki valitseda üksi.

Hea erakonnakaaslane,

kes tahab vaadata edasi, peab vaatama tagasi. Ühiskond rajaneb aegade algusest ladestunud kogemustele ja traditsioonidele. Me peame väärtustama ning austama neid, kes meid tänasesse toonud. Nii nagu me austame oma põhiväärtusi. Reformierakonna poliitika tuum on seisnud ja seisab ka edaspidi iga eestimaalase vaba eneseteostuse kaitses ja tema heaolu kasvatamises.

Praeguse valitsuse kurss suurendab riigi sekkumist nii majandusse kui inimeste igapäevaellu. Mina ei taha, et Eestist saab vasakpoolsete maksueksperimentide või riigivõimu paisumise katsepolügoon. Väikese riigina pole meil luksust pidada üleval suurt riigiaparaati või hoida töös kohmakaid lahendusi. Peame oleme paindlikud ja lähtuma tõhususest – sealhulgas riigi edendamisel.

Eesti saab olla majakaks – tõestada, et väike riik on efektiivne. Me saame välja pakkuda ja kasutusele võtta julgeid ning samas nõtkeid lahendusi – neid ei tasu karta. Uuendusmeelsus sobib Eestile, see parandab meie konkurentsivõimet ja kuulub meie maailmapildi juurde. Reformierakonnal lasub kohustus koos ekspertide ja ettevõtjatega ja see lipp taas heisata.

Miks mitte näha tulevikus Eestit kohana, kus tahetakse katsetada ja ellu viia suurepäraseid ideid, mis võivad olla küll välja töötatud mujal, kuid kus puudub valmisolek, keskkond või võimalused uudsete lahenduste rakendamiseks. Eesti saab seda pakkuda, luues vajalikud tingimused. Me peame näitama, et kõik on võimalik. Ainult läbi julgete sammude suudame end suureks luua ja kuuldavaks teha.

Eesti peab olema riik, kuhu tahavad oma äri luua nii Mati Mõnistest kui Bill Silicon Valleyst. Ettevõtjatel peab olema kindlus, et riik sekkub majandusse võimalikult vähe. Tootlikkust ei loo mitte riiklikud regulatsioonid, aruandlus ja järelevalve, vaid paindlik tööturg, uuenduslikud lahendused ja inimeste tahe olla ettevõtja ning ettevõtlik, sest just ettevõtlike inimeste lisandumisega saame kasvatada tugevat keskklassi ja üldist heaolu. Riigi roll olgu eelkõige lihtne, selge ja arusaadav maksukeskkond, ekspordi toetamine ja seadusandluse lihtsustamine.

Samamoodi peame arendama haridussüsteemi, et see käiks nutikalt kaasas 21. sajandi paratamatute muutustega. Eesti kool vajab õppekavadesse sellist majandus- ja ettevõtlusõpet, kus juba põhikooli lõpetaja teeb lisaks tangensile ja koosinusele vahet brutol ja netol, käibel ja kasumil ning saab alusteadmised Eesti maksusüsteemist.

Olen veendunud, et peame andma lisaks ulatuslikele teadmistele reaal- ja humanitaarainetes noortele senisest parema valmisoleku igapäevaeluks. Tegelema teadlikult väärtuskasvatusega, ehk lihtsamalt öeldes – viisakaks ja väärikaks inimeseks kasvatamisega. Väärtuskasvatus tähendab muu hulgas mõistmist, et riigipoolsete sotsiaaltoetustega tuleb aidata neid, kes abi vajavad.

Head kaasteelised,

haritud, hoitud ja ettevõtlikust Eestist pole aga kasu, kui me pole riigina vabad. Unistus vabast Eestist oli meie peamiseks liitjaks 80-ndatel. Nii praeguse põlvkonna kui meie laste ning lastelaste ülesanne on olemasolevat vabadust kinnistada.

Tõepoolest – Eesti pole kunagi olnud paremini kaitstud kui täna, kuid sõda Süürias ja Ukrainas, Venemaa poliitilise eliidi sekkumine teiste riikide siseasjadesse, rändekriis, Brexit, verised rünnakud Euroopas ja Türgis, sunnivad meidki rohkem pingutama.

Viimase 25 aastaga olemegi loonud head eeldused suurema rolli võtmiseks rahvusvahelises elus – Eestit kuulatakse ning meil on krediiti rahvusvaheliselt oluliselt julgemalt sõna võtta.

Nii saame näiteks Eesti Euroopa Liidu eesistumist kasutada muu hulgas oma sõnumi võimendamiseks, et ka Euroopa Liit peab olema tänasest oluliselt efektiivsem. Kasutagem seda, ärgem jäägem tantsusaalis kaugeimasse nurka istuma, lootes, et äkki keegi võtab meid tantsima. Ei võta, selleks on vaja näidata initsiatiivi.

Ja veel – minu hinnangul on meil üks täiendav kasutamata eduallikas – eestlased välismaal. Nende kümnete tuhandete eestlaste teadmised oma uue koduriigi eelistest on midagi, mida siin Eestis ellu viia. Sinimustvalge lipp, mis lehvib California või Austraalia koduaias, ei pea meid panema häälekalt muretsema väljarände pärast, vaid tunnustama oma kaasmaalaste ettevõtlikkust ja isamaalisust.

On meie nutikuse küsimus, kuidas neid inimesi kaasata Eesti tulevikutee kujundamisse. Usun, et neil on soov kaasa mõelda ja panustada oma kodumaa heaolu kasvu. Kui suudame siit laia ilma liikunud inimesed kaasata, võime ehk ka loota, et paljud neist koju naasevad. Igaüks peab teadma, et neid pole unustatud ning nende ideed ja teod on oodatud.

Head mõttekaaslased,

Ilma võidusoovita ei saa poliitikat teha. Poliitika on nagu vehklemine, kus olümpiavõitjaks kroonitakse see, kes kaitsmise kõrval oskab ka rünnata ja õigel hetkel täpselt torgata. Võimuambitsiooni ja võiduvõimaluseta erakonda keegi valida ei taha. Me peame täpselt teadma, kelle ootusi, soove ja unistusi me esindame. Seda sõltumata nende elukohast, tegevusalast ja rahvusest.

Olles täna riigis opositsioonis, on õige aeg tegeleda nii oma erakonna värskendamise kui Eesti ees seisvate väljakutsete sõnastamisega järgmisteks valimisteks. Samas - kui on vajadus võtta veel selle riigikogu koosseisu ajal valitsusvastutus, oleme ka selleks valmis. Sest nagu ütles Rooma riigimees ja filosoof Seneca: “Paljud on kukkunud selleks, et tõusta varasemast kõrgemale.” Pidagem meeles, et Eesti rahvas andis meile kaks aastat tagasi tugevaima mandaadi ja meil on riigikogus kahe valitsuskoosseisu jagu suurepäraseid inimesi.

Hetkel vajab Reformierakond aga hoolt ja tähelepanu, sest riiki pikalt valitsedes jäi erakonna arendamine ning liikmete kaasamine piisava tähelepanuta.

Ma olen valmis erakonda juhtima, võtma vastutuse ning koos teiega pingutama maksimaalselt selle nimel:

• et meil on igas mõttes avatud erakond ja poliitilised otsused teeme vastavalt põhikirjale, mitte kitsas ringis;
• et juhatuses on tagatud koht nii regionaalselt valitud esindajatele, kui NaiRe, noorte ning seeniorite esindajatele;
• et volikogus ei vähene meie liikmete esindatus piirkondadest;
• et kogume kõik julged ja värsked liberaalsed ideed Eesti tulevikutee kujundamiseks ning heaolu kasvatamiseks uude Reformierakonna programmi;
• ja et iga erakonnaliige tunneb ennast vajalikuna ning osana meeskonnast, kes tahab, oskab ja suudab valitseda.

See on meeskond, kes võidab nii järgmised kohalikud, riigikogu kui Europarlamendi valimised. Meeskond, kellega koos soovin Reformierakonda muuta ja arendada.

Oleme julged ja avatud nagu tõelistele liberaalidele kohane. Ärme küsime endalt, kas me saame hakkama, vaid paneme kiivri pähe, prillid ette ja lendame kõrgelt, et teha suuri tegusid.

Eesti ootab seda ja me oleme selleks valmis! Üheskoos!

Tugevaid hambaid, tublid oravad!

Reformierakonna üldkogu videoülekanne.